Kvaliteet ei ole juhus, see on tulemus

Tihti räägitakse naisteajakirjanduses muudatustest naise elus raseduse ajal ja pärast seda. Rasedus oli nii mõnus aeg, et selle võtaks iga kell jälle ette, kuid miks ei ole keegi poole sõnagagi maininud alltoodud märkusi seoses sünnitusjärgse perioodiga, on ehk kummaline. Või nii tavaline, et sellest ei peagi kirjutama?.

Mu mälu??? Kas teist keegi aru sai, kuhu Kata mälu sai? Hea kui suudan Cosmopolitani ja Pere ja Kodu läbi lugeda nii, et järgmisel korral neid ajakirju vaadates ei teki küsimust, et oot, kas ma neid ikka juba olen jõudnud sirvida...raamatute lugemisest ja faktide meeldejätmisest ma olen loobunud. Oma vaimse heaolu huvides:) Poodi minnes teen juba ammu nimekirju, et vältida peata kana sündroomi. Ning suheldes olen hakanud pigem lähtuma vanasõnast - 9 korda mõtle, 1 kord ütle. Sest kunagi ei tea, kas seltskond veel seda teemat, mille juures mina oma mõtetes olen, lahkab.

Ma olen hakanud vigaselt trükkima. Masendav. Varem ei sallinud ma oma kallist meest, kes liiga kiire tippimise tulemusena paljud tähed ära vahetas või üldse ära jättis... Või on viga mu klaviatuuris? Siiski mitte, see oli siin juba enne Oliveri.

Ma koperdan ja komistan ja kukutan asju. Lünkliku une süül. Asjade kukkumise ja minu vandumise valjusus on korrelatsioonis sellega, kui sügavalt parajasti Oliver magab.

Mu elukaaslane? Tihti, kui juhtub, et satume rääkima teemal, mida mina eriti ei jaga, avastan ennast ühel hetkel lihtsalt omi mõtteid heietamas või lihtsalt energiat kogumas hetkedeks, kui Oliver vajab järjekordselt tähelepanuannust. Kui ma oleksin arvuti, oleks ma vist imepisikese kõvaketta ja mõne mega mäluga, mis suudab teha ainult ühte protsessi korraga.

Mu välimus. Ma olen hakanud oma välimusele rohkem hoolt ja tähelepanu osutama, kui varem ja see teeb mulle ainult headmeelt. Olla naine ja olla ema ehk vajabki topelthoolitsust:P

Olen muutunud enesekindlamaks. Julgen teha ja julgen öelda. Julgen olla see, kes tegelikult olen palju rohkem kui siis, kui veel üksi siin ilmas uitasin. Kui egoistlik minust eks:)

Olen hakanud jälle unistama ja unistusi realiseerima. Läksin jälle trenni, sinna trenni, kuhu igatsesin. Otsisin välja oma maalimistarbed, et jälle maalima hakata. Andsin ära oma pedagoogi-kostüümid ja muud eatud-sootud-mittemidagiütlevad riided ja jalanõud ning naudin seda, et saan riietuda vabalt ja sportlikult, nii nagu mulle alati on meeldnud.

Ja nii ongi. Ma olen rahul:) Mu elu on tunduvalt kvaliteetsem ja toredam kui enne Oliveri. Ja mälupuudulikkus, koperdmine ning nisanäplus on õnneks mööduvad nähtused:)

Every day is like sunday

Miks algav päev,
on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid
kõik imeks,
täis iluehmatust
ka täna hommikul...

Mõtisklused

Having kids...



Kui ma üldse hetkel tööle tagasi igatseks, siis neid abiturientidega koos veedetud perekonnaõpetuse tunde võtaks küll veel mõned suutäied. Kui aus olla, oli igasuguseid õpilasi, kuid halval on kombeks ununeda ja naljakatel asjadel aeg-ajalt meenuda:). Selge see, et andsin tunde loetu ja õpitu, mitte oma kogemuse põhjal ning hetkel usun, et ise väga puusse ei pannud. Olen ikka üritanud lähtuda põhimõttest - ikka minu tegude, mitte sõnade järgi. Ja mis see perekondlik kooselu siis muud on, kui see, mida iga päev päevast päeva teeme.

Kõige raskem oli muidugi 17 aastastele nolkidele selgeks teha, milleks neile perekonnaõpetus, kui on olemas rate.ee. Peale seda, kui üks rate fänn mulle ütles, et mis lapsekasvatamisest ma jahun, tema enne nagunii lapsega tutvust ei tee, kui viimane talle õlut hakkab kapist tooma, oli mu suu tükk aega kinni ja hetkel mõtlen, et mul on ikka mehega vedanud. Hiljuti lugesin muide sarnast suhtumist ka ühest kasvamise ja kasvatamise raamatust, niiet tegemist tundub olevat stereotüübiga. Õnneks on erandeid, nii meeste kui suhtumiste seas. Ja see arvamine, et elage oma partneriga enne paar aastat koos, kui lapsi vorpima hakkate, on ka 100% õige. Inimestel on kiikse ja nendega tuleb enne tutvust teha, kui vääks majas;).

Kõige armsamad olid tunnid, kui sai rääkida seksuaalsusest ja seksist. Siis nägin, kuidas eriti meessoost õpilastel läksid silmad särama ja naeratus tuli näole. Vot siis kui vähe on õnneks vaja - vaid ühte pedagoogi, kes julgeb tulla raamidest välja ja ei jahu terve õppeaasta ainult perekondlikest traditsioonidest ja eetikanormidest, vaid räägib, kuidas asjad elus tegelikult käivad (irw). Pubekatel on võime jääda uskuma kõike, mida näidatakse telekas (pornofilmides) või mida räägitakse sõprade seas stiilis kui ikka tund aega vastu ei pea, siis pole mingi mees. Ja kui naine terve see aeg ei kilju, pole ta ju mingi naine. Müüdid tuli kummutada. Enamuse tundidest rääkisime muidugi normaalsetest asjadest - nagu suhted, armastus, armumine ja seks:)

Ühesõnaga, mis on mu loo point? Kui välja arvata hetkeline beebibuum Eestis ja muu taoline, siis soovitaksin inimestel oma esimese lapse saada (tahtsin juba kirjutada, et muretseda) siis, kui tunne on õige ja materiaalne olukord stabiilne. Muu pole oluline, 9 kuud on piisavalt pikk aeg, et harjuda ja elukorralduses muudatusi teha. Ja kui kooli tööle tagasi lähen, siis ainult sellepärast, et nüüd oleks ka huvitavaid ja positiivseid kogemusi jagada.

Ja kui te naised kardate, et mehest ei ole ehk isana asja - siis vaadake, kuidas ta käitub teiega ja teiste lastega ja loomadega ning inimestega üldse - kui see teile sobib, siis sobibki. Ja lugege läbi 1 raamat muudatustest raseduse ajal ja lapse sündides keskendudes just omavahelistele suhetele - sest lapsega seonduvale pühendute nagunii, suhet mehega ei tohi unarusse jätta.