Having kids...
Kui ma üldse hetkel tööle tagasi igatseks, siis neid abiturientidega koos veedetud perekonnaõpetuse tunde võtaks küll veel mõned suutäied. Kui aus olla, oli igasuguseid õpilasi, kuid halval on kombeks ununeda ja naljakatel asjadel aeg-ajalt meenuda:). Selge see, et andsin tunde loetu ja õpitu, mitte oma kogemuse põhjal ning hetkel usun, et ise väga puusse ei pannud. Olen ikka üritanud lähtuda põhimõttest - ikka minu tegude, mitte sõnade järgi. Ja mis see perekondlik kooselu siis muud on, kui see, mida iga päev päevast päeva teeme.
Kõige raskem oli muidugi 17 aastastele nolkidele selgeks teha, milleks neile perekonnaõpetus, kui on olemas rate.ee. Peale seda, kui üks rate fänn mulle ütles, et mis lapsekasvatamisest ma jahun, tema enne nagunii lapsega tutvust ei tee, kui viimane talle õlut hakkab kapist tooma, oli mu suu tükk aega kinni ja hetkel mõtlen, et mul on ikka mehega vedanud. Hiljuti lugesin muide sarnast suhtumist ka ühest kasvamise ja kasvatamise raamatust, niiet tegemist tundub olevat stereotüübiga. Õnneks on erandeid, nii meeste kui suhtumiste seas. Ja see arvamine, et elage oma partneriga enne paar aastat koos, kui lapsi vorpima hakkate, on ka 100% õige. Inimestel on kiikse ja nendega tuleb enne tutvust teha, kui vääks majas;).
Kõige armsamad olid tunnid, kui sai rääkida seksuaalsusest ja seksist. Siis nägin, kuidas eriti meessoost õpilastel läksid silmad särama ja naeratus tuli näole. Vot siis kui vähe on õnneks vaja - vaid ühte pedagoogi, kes julgeb tulla raamidest välja ja ei jahu terve õppeaasta ainult perekondlikest traditsioonidest ja eetikanormidest, vaid räägib, kuidas asjad elus tegelikult käivad (irw). Pubekatel on võime jääda uskuma kõike, mida näidatakse telekas (pornofilmides) või mida räägitakse sõprade seas stiilis kui ikka tund aega vastu ei pea, siis pole mingi mees. Ja kui naine terve see aeg ei kilju, pole ta ju mingi naine. Müüdid tuli kummutada. Enamuse tundidest rääkisime muidugi normaalsetest asjadest - nagu suhted, armastus, armumine ja seks:)
Ühesõnaga, mis on mu loo point? Kui välja arvata hetkeline beebibuum Eestis ja muu taoline, siis soovitaksin inimestel oma esimese lapse saada (tahtsin juba kirjutada, et muretseda) siis, kui tunne on õige ja materiaalne olukord stabiilne. Muu pole oluline, 9 kuud on piisavalt pikk aeg, et harjuda ja elukorralduses muudatusi teha. Ja kui kooli tööle tagasi lähen, siis ainult sellepärast, et nüüd oleks ka huvitavaid ja positiivseid kogemusi jagada.
Ja kui te naised kardate, et mehest ei ole ehk isana asja - siis vaadake, kuidas ta käitub teiega ja teiste lastega ja loomadega ning inimestega üldse - kui see teile sobib, siis sobibki. Ja lugege läbi 1 raamat muudatustest raseduse ajal ja lapse sündides keskendudes just omavahelistele suhetele - sest lapsega seonduvale pühendute nagunii, suhet mehega ei tohi unarusse jätta.
Kõige raskem oli muidugi 17 aastastele nolkidele selgeks teha, milleks neile perekonnaõpetus, kui on olemas rate.ee. Peale seda, kui üks rate fänn mulle ütles, et mis lapsekasvatamisest ma jahun, tema enne nagunii lapsega tutvust ei tee, kui viimane talle õlut hakkab kapist tooma, oli mu suu tükk aega kinni ja hetkel mõtlen, et mul on ikka mehega vedanud. Hiljuti lugesin muide sarnast suhtumist ka ühest kasvamise ja kasvatamise raamatust, niiet tegemist tundub olevat stereotüübiga. Õnneks on erandeid, nii meeste kui suhtumiste seas. Ja see arvamine, et elage oma partneriga enne paar aastat koos, kui lapsi vorpima hakkate, on ka 100% õige. Inimestel on kiikse ja nendega tuleb enne tutvust teha, kui vääks majas;).
Kõige armsamad olid tunnid, kui sai rääkida seksuaalsusest ja seksist. Siis nägin, kuidas eriti meessoost õpilastel läksid silmad särama ja naeratus tuli näole. Vot siis kui vähe on õnneks vaja - vaid ühte pedagoogi, kes julgeb tulla raamidest välja ja ei jahu terve õppeaasta ainult perekondlikest traditsioonidest ja eetikanormidest, vaid räägib, kuidas asjad elus tegelikult käivad (irw). Pubekatel on võime jääda uskuma kõike, mida näidatakse telekas (pornofilmides) või mida räägitakse sõprade seas stiilis kui ikka tund aega vastu ei pea, siis pole mingi mees. Ja kui naine terve see aeg ei kilju, pole ta ju mingi naine. Müüdid tuli kummutada. Enamuse tundidest rääkisime muidugi normaalsetest asjadest - nagu suhted, armastus, armumine ja seks:)
Ühesõnaga, mis on mu loo point? Kui välja arvata hetkeline beebibuum Eestis ja muu taoline, siis soovitaksin inimestel oma esimese lapse saada (tahtsin juba kirjutada, et muretseda) siis, kui tunne on õige ja materiaalne olukord stabiilne. Muu pole oluline, 9 kuud on piisavalt pikk aeg, et harjuda ja elukorralduses muudatusi teha. Ja kui kooli tööle tagasi lähen, siis ainult sellepärast, et nüüd oleks ka huvitavaid ja positiivseid kogemusi jagada.
Ja kui te naised kardate, et mehest ei ole ehk isana asja - siis vaadake, kuidas ta käitub teiega ja teiste lastega ja loomadega ning inimestega üldse - kui see teile sobib, siis sobibki. Ja lugege läbi 1 raamat muudatustest raseduse ajal ja lapse sündides keskendudes just omavahelistele suhetele - sest lapsega seonduvale pühendute nagunii, suhet mehega ei tohi unarusse jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar